Carlo Ginzburg

Carlo Ginzburg [k'arlo g'intspurg] (sündinud 15. aprillil 1939 Torinos) on juudi päritolu Itaalia ajaloolane, üks mikroajaloo kui uurimissuuna algatajaid. Ta on Leone Ginzburgi ja Natalia Ginzburgi poeg.

Ta oli 1970–1988 Bologna ülikooli professor ja hiljem California Ülikooli Los Angeleses professor.

Ginzburg on uurinud peamiselt rahvakultuuri, eriti nõiakunsti, religiooni ja maagia käsitust selles. Tema kuulsaim teos on "Juust ja vaglad: ühe 16. sajandi möldri maailm" (see ilmus eesti keeles 2000. aastal, kirjastus Varrak), mis käsitleb ketserina süüdi mõistetud möldri Menocchio religioosseid arusaamu ning mida on peetud ka esimeseks mikroajaloo teoseks. Ta on uurinud 16. ja 17. sajandi Itaaliat, religioosseid teisitimõtlejaid, nõiaprotsesse, ikonograafiat ja historiograafiat. Ta on kirjutanud metodoloogilisi ja ajalooteoreetilisi töid, kus ta on püüdnud ühendada kunstiajalugu (Giovanni Morelli), kriminoloogiat (Sherlock Holmes) ja psühhoanalüüsi (Sigmund Freud), ning lahendada ratsionalismi ja irratsionalismi vastuolu.

Seoses nõiaprotsessidega on ta rääkinud Euroopa šamanismist.

Raamatuga "Il giudice e lo storico" püüdis ta edutult saavutada Adriano Sofrile omistatud mõrva uut uurimist ning üldisemalt võrdles ajaloolase ja kohtuniku tööd.

Carlo Ginzburg käis Eestis 2014. aasta septembris, esinedes loengutega Tallinnas ja Tartus.